Kuulamiseks lugemise ajal.
Olin kuskil pärapõrgus
sõites, metsa ja põldudega ümbritsetult, pikka aega veetnud. Selle käigus ei
võtnud ka raamat igavust ära ning mõtetest käis läbi vaid üks - VÄRSKET ÕHKU
TAHAKS! Veneaegsed roostetavad, kopitanud, igast otsast nagisevad ja bensiini lekete
pärast haisevad veerevad metallihunnikud mida bussiks nimetati polnud üldse
toredad. Lisaks sellele pealaest jalatallani viina järgi lehkav norskav
vanamees ei teinud asjaolusid üldse paremaks. Olgugi see fakt, et ta oli paar
istet kaugemal.
Muidugi kõik polnud halb,
peaaegu käeulatuse kaugusel oli üks kena neiu. Pungil täis bussis proovida
talle ligi saada, juttu alustada ning tutvuda tundus võimatu. Naise kerge
läikega tumepruunid lokkis juuksed sobisid ideaalselt ta figuuriga. Vaataks ta
vaid hetkekski minu suunas, et näeksin ta silmi.
Järsku käis kõva nätakas
bussi eesosas. Hetkega olime pargitud tee äärde ning meile anti juhised
väljuda. Inimestele vilksamisi pilku peale visates ei näinud, et kellelgi
midagi silmnähtavat viga oleks. Bussijuht teavitas lõhkenud kummist ja tänas
jumalat õnneliku õnnetuse eest. Häh, usklik tola. See oli mul onuga
vestlemisest juba aastaid selge, et kirik on kõigest rahalüpsmise koht. Valinud
abikäed, kes tahtsid bussi parandamisega
aidata, asusid nad kohe tööle.
Koperdasin paarkümmend
meetrit eemale, panin käed suurele kivile ja kargasin käte abil sinna peale.
Võttes taskust piibu, natukese tubakat ning tikutoosi ja asusin popsutama.
Vanaema poolt kaasa antud, kindlate peale loetud sõnadega, et ma seda rohkem,
kui korra päevas ei teeks. Tubakas oli vägagi omapärase maitsega. Mul polnud
halli aimu ka mitte, millega tegu oli, aga kuramuse maheda maitsega hea kraam
mis lõõgastas mind igast otsast. Tema sõnul pidavatki see ka seda tegema ning
mõtteid korrastama. Jäi järele vaid loota, et tegu polnud mõtete poolt tekkinud
illusiooniga.
Lõpetanud piibutamise
nägin seda sama kena tütarlast enda poole sammumas. Kui ta kohale jõudis, nägin
lõpuks tema silmi. Kastanpruunid, mitte küll minu maitse, aga üks ilusaim
silmapaar, mida ma eales näinud olen. Ta suu avanes, sealt tuli vaikne ja pehme
hääl mis lausa helises mu kõrvus.
"Vabandust, aga nad
just lõpetasid ning inimesed, kes ei ela järgmise peatuse lähedal ning ise jala
koju ei läinud suunduvad bussi tagasi. Lisaks sellele, oleksite te ehk nii kena
ja istuksite bussis mu kõrvale, kohutavalt igav ja pikk reis on olnud
siiamaani."
Tema punastamisega
pooleks, laekus viimane osa vurinana mu kuulmekeskusesse ning oleksin peaaegu
vastanud, et ehk ta kordaks viimast osa. Ometigi sain oma keele kontrolli alla
ja vastasin muheledes: "Hea meelega teeksin ma seda..." Seejärel sammusin
kindla ja sirge seljaga tema järel bussi poole.
Bussi uuesti istuma
asudes nägin vilksamisi vanamehe ümber musta varju. Pikemat tähelepanu talle
pööramata suunasin taas enda lummatud pilgu neiu poole ning jätkasin temaga
vestlust.
