Ehk siis head uut aastat!

Mõttetöö

After those all those nights I raved,

When I finally crawled out of my grave.

The feelings and wantings that I had first,

begging, squeeling, rampaging out of thirst.

Becoming something that has no reason,

all that I could think of.

My mind full of only those thoughts of treason.

So how could something like me,

ever see,

all that was once dear.

I cannot speak of all those things I wanted to say,

because now they are all lies

as your body dies.

Last part of myself, that I still feels near.

Is to want to hold you dear.

It's not about making you happy,

just I don't see even ounce of sadness.

That would not just be crappy,

it would drive me to total madness.

Sucking dry every last one of those,

that should hurt even one bit,

shall feel my sharp bite.

Tõustes ja langedes, tootes ning kirjutades.

“Maailmas on miljardeid inimesi, nende mõttemaailma, viisid märgata ja lahendada probleeme on väga erinevad. Levinumad mõtteviisid on ülemõtlemine(-analüüsimine), ignorantsus ja hetkes elamine.”

“Ülemõtlejad analüüsivad kõikvõimalike eelnevate kogemuste baasil järgnevad tsenaariumid välja, mis valesti minna saavad ning teevad kõik, et probleeme vältida. Tihtipeale nad lihtsalt mõtlevad endale igasugused probleemid välja. Alates tervisehädadest kuni inimestega suhtluseni välja. Leides, et probleemid ongi olemas kinnistavad nad endale, et neil oli õigus.”

“Ignorandid keelduvad nägemast probleemid põhjuseid ja arvavad, et teavad kõike. Nad süüdistavad ennast, teisi ja elu. Näitavad näpuga kõigile, et mul on õigus ja miski muu neile ei loe. Nad ei pruugi kunagi olulisi asju näha, kuna nad on kõige muu küljes kinni.”

“Hetkes olijad tegutsevad parasjagu käes olevate probleemidega, kui muret pole, ei ole sellega mõtet pead ka vaevata. Tuleviku peale nad ei mõtle, kuna seal tulevad muresid ei pruugi kunagi tullagi.”

“Vastavalt elu faasidele ja asjaoludele need viisid probleeme märgata ja neid siis lahendada vahelduvad. Leides probleemi on lahendus lihtne, tuleb ju midagi ette võtta.”

“Tegutsedes kohe uurides kõik võimalikud lahendused välja. Mõeldes aina suuremaks ja suuremaks probleemi, tehes sääsest elevantsi. Kaldudes kõrvale sellest, kuidas probleemist vabaneda hakates probleemiga koos elama võttes selle omaks ning raidudes igapäev sellega tegelemist ning lõpuks enda olemist lõpuks kiht kihi haaval enda olemust hävitades.”

“Selle asemel tuleks mure ilmnedes tegeleda millegagi, mis võtab mõtted mujale ning kaotades ülemõtlemise võimaluse. Olles vabanenud asjade analüüsimisest võtame kaine mõistusega olukorra ja leiame kõige optimaalsema lahenduse. Tihtipeale märkame, et probleemi polegi enam olemas.”

“Kolmanda lahendusena vabaneda probleemist oli see, mida mina tol õhtul tegin. Hävitasin kõik probleemiga seoses. Võib öelda, et põgenesin oma hirmude eest. Teadsin, et vanad tuttavad sugulaste pulmast käivad tihtipeale kohalikus pubis nimega Sõnni Õnn või siis joovad Mao baaris. Mõlemad olid mulle vägagi seostava nimega tänu mu sünniaastale ja tähtkujule. Hilisemate aastate jooksul juues, pidutsedes, lakkudes ja laaberdades erinevate linnade vahelt tõestasid nad mulle end, kui parimaid kohti, kus naisi rajalt maha võtta. Mitte, et see kunagi raske oleks olnud mulle. Parimad naised, keda näinud olen, tulid siiski neist kahes toredast kohast. Seda näitas mulle ka sel õhtul elu.”

“Esimese pauguna suundusin Sõnni, kuna seal oli märksa muhedam meeleolu. Astudes uksest sisse ja pubi kohaliku seltskonda silmadega seirates leidsin oma nimekaimu ja ta kaks sõpra. Kõndisin lähedal ja tervitades Suurt Tõnni, too üllatudes hüüatas: “Kuldkiharake raisk, vaat keda näha! Mis su juustega juhtunud on, ah? Ah metsa sellega, istu maha ja naise pead ise hiljem pubi pealt otsima, see kord ma ühte omadest sulle loovuta.” Istudes maha viskasin ta rindadega kaaslastele pilgu peale ja kõik olid punapead. Ega ma poleks tahtnudki. Ma olen alati kirunud neid, hunnik õnnetust nagu nad on. Hakkasime pajatama üksteiste kodukani naistest, elust, inimestest ja õllest. Ei läinud palju mööda, kui sai sibulaviina ka meenutatud. Oh kuramus, kus olid ikka ajad...”

Everytime I see someone doing mistakes, I don't hate them for Their mistakes, I hate myself for getting reminded of My mistakes and bad luck.

Metsarahva mõjutused.

Muusika...\^-^/

"Neiu märkas mu lähenemist, kuid hundid tundusid, kui staatilised objektid. Oleks võinud arvata, et tegu on kujudega, kuid tunda oli nende südant. "Sa tead väga hästi, et puud on igal pool ja Sinul on lubadus pidada." Kuulsin ta õrna häält ja nägin huuli liikumas, kuid heli ei tulnud nagu tema poolt vaid, minu peast. Nägin ta õhkõrnu tiibu õrnalt liikumas tuuleiili tagajärjel. Tahtes juba küsida, mis lubadus ja kus ma olen, kuid vastus kõlas mu peas kiiresti. "Küll Sinul lõpuks meenuvad detailid ja need tiivad, need kaovad kohe... Aeg on sulle uskumatut reaalsust meenutada." Neiu tiivad kahanesid, juuksed tumenesid ja lühenesid,  ilus lumivalge kleit hakkas loomaliku karvkatet meenutama. Aegamisi nägin, kuidas sarved hakkasid kasvama ja lõppkujutis ilmet võtma."

"Joonistus  2010. aastast."

"Inglist sai kiiresti deemon, kuid teadsin, et pole deemoniga tegu. Deemoneid nägin hiljem piki aastaid hiljem. Enamus deemoneid on siiski meie enda sees peidus... Inimsilmale nähtamatud, kuid olemas. Pisikesed käed, jalad olid asendunud sõrgadega, juuksed olid süsimustad ja lühikesed. Karvkate ta kehal oli moodustanud inimriietega võrreldava kompositsiooni. Silmad ja huuled olid tumedaimad, mida ma elus näinud olen ning tulevikuski ei ole midagi võrreldavat olemas. Neiu astus lähemale, mul polnud plaaniski ennast liigutada, kõik tema juures meenutas mulle midagi. Kogu tema olemus kutsus enda juurde, pannes oma liigesed minu ümber ja huuled minu omadega kokku tundsin end, kui pilvedel..."

"Pärast suudluse lõppu vaatasime lummatult pikka aega üksteist ning ta näoilmes toimusid muudatused, see muutus raevukaks ja ohtlikuks. "Mul on Sulle kaks valikut - Sa kas meenutad kõik, mis sai kokkulepitud siin metsas või ma tõmban Su hinge siia tagasi. Sellisel juhul, ei jää Sinu vaimust alles mitte midagi, enne füüsilise keha surma." Kenast naeratusest ta näol oli saanud kohutav, sadistlik irve ja metsikute kihvade näitus. "Meenutamise teeks vist lihtsamaks mu nimi, kuid Sul pole sellega midagi seostada." Sellele järgnevalt lõi ta oma otsaesisega mulle näkku."

"Tundsin oma näost verd purskamas ja toibudes leidsin end allees, kerge vereloik maapinda imbumas. Haarasin ühe käega ninast kinni, teisega toidukoti ja panin kodu poole punuma, kiiresti sai tõmmatud vesi kaevust ning end stabiliseeritud. Täna õhtul teadsin, et üksi kodus olla ma ei saa...."

Mets

 "Inimesed arvavad alati kõike lihtsamana olevat, kui asjad tegelikkuses on. Ükski asi pole nii lihtne, kui olla võiks, ent samas pole vajadust üleliia keeruliseks ajada ja juuksekarva pikuti viilutama hakata. Sääsed ei ole elevandid ja elevandid ei ole sääsed. Suuruse järgi ei saa öelda, et elevant oleks keerulisem loom, kui sääsk on putukana. Mõlemad on elusolendid ja elu pole kunagi lihtne. Me ei näe kunagi nende mõtteid ega soove...."

" Järjekordselt tundsin kodumetsa sarnast samblamaitset suus. Mind ümbritsesid puud ärgates puud.  Need olid kõrged, õhk oli värske, küsimus oli selles, kus ma olen. Ei olnud ometigi mu eelnevas asukohas metsa, allee ei annaks elu sees sellist mõõtu välja. Vaatasin rahulikult ringi.
Umbes kahe saja meetri kaugusel mu ees oli linaleotamiskohta meenutav tiigike. Ringi vaadates oli väga palju tuttavat, kuid ma ei suutnud meenutada, kus ma seda näinud olin. Pöörates ümber nägin näki kuju. Kuulsin seljatagant heledat häält ning see moodustas laulu. Astusin kuju poole kartuses ümberpöörata ja näha lauljat. Näkid ei tundu just parimad asjad, keda unenäos kohata. Parem mitte riskida sellega, et ma ei saagi siit välja. Astudes kujust mööda nägin mitme sammu pärast uuesti tiiki, kust poolt tuleb hääl, ümber pöörates nägin, et näki kuju on minu poole pööratud."

 "Curiousity killed the cat..."

 "Täpselt, ära topi oma nina sinna, kuhu see ei kuulu jääd ninast ilma. Ent minul polnud valikut, ees poolt tulev hääl tundus mu ainus valik. Läksin siis sirge seljaga ja sisse tõmmatud kõhuga saatusele vastu."

"Pilt ütleb rohkem, kui tuhat sõna," ütles mu vend oma sketchbook'i visates üle lõkke. "Selgitused, miks ma tean, millest ta rääkima hakkab tulevad hiljem...."

"Tiigi ääres oli hõbejuukseline neiu, kelle kõrval oli kaks hunti  - Üks süsimust ja teine pruunikas....."

Kohal või siis mitte....

"Möödunud oli kolm päeva bussisõidust, kõndisin nüüd õhtusel ajal, kui enam päike nii kirgas polnud poe poole. Mõtted ei olnud minuga, see öösel ülevalolek, raamatute lugemine, vene raadiote kuulamine ning varahommikused jalutuskäigud ei mõjunud mu olekule hästi. Lisandina nüüdseks juba kaks naissoo esindajat mu mõistuses olid teinud oma töö. Ometigi ma ei tundnud untsigi ebamugavust neist. Oli selline tunne, et on midagi muud ja tähtsamat toimumas minu mõistuse, mõistmise ning vaateväljaga."

"Esimesest emasest olin teile juba rääkinud. Temaga oli lihtne, peatus enne linna hüppas bussilt maha. Enne seda poetas mulle kiiremas korras ühe suudluse ja sõnad: "Sõidan linna reede õhtul kell 8. Sooviksin, et tuleksid vastu mulle bussijaama..." Ta naeratas kergelt ja rõõmsameelselt."

"Teine, kas ta üldse olemas on või minu kujutluste vili kõigest. Hirmutas mind iga kord, kui ma teda öösel lugedes aknast nägin. Samas ta oli liigagi vastupandamatu, et pilku kõrvale visata. Iga õhtu oma "valvatavasse" majja saabumise päevast olin näinud teda oma toa aknast viirastusena tantsimas, oleks ma kordki kuulnud muusikat sealt majast tulemas, oleksin võinud arvata, et kõik on hea ja ilus. Tuhm valgus, mis põletas mu vasakut silma oli kõigest hädine küünal võrreldes tema poolt väljastatava iluga."

"Mu sisemine mees karjus mu peale iga kord seda pilti nähes, et miks ma ei tõuse püsti ja ei liiguta ennast. Teha ma ei saanud kahjuks midagi, kuna kaine mõistus ja müstiline jõud olid mind halvanud, liiminud, keha välja suretanud, naelutades ja barrikeerides mind liikumast kas või sentimeetritki. See oli liiga ilus, et tõsi olla."

Peeter mühatas: "Tean seda tunnet, kui naine on liiga ilus, et tõsi olla ja enamjaolt see on õige kahtlus..."

Mina vaikisin ja noogutasin, süda kiirendas end koolibri takti poole ning must vari mu sees ulgus raevukalt. Soovisin, et mu vend suudaks kordki oma suu hoida kinni. Samas ta oli alati nii aus, et paha hakkas. Mida mõtleb, seda ütleb. Häiriv omadus, kui järgi mõelda, arvatavasti selle pärast polegi ta kunagi sotsiaalsetes olukordades hakkama saanud.

Paps võttis halu ning viskas selle lõkkesse, sädemeid pilduv leek rahustas mind ja kuulsin ta suust jutu jätku.

"Iga kord poodi minnes kolksasin mere äärsesse randa, eemaldasin riided ja hüppasin vette. Ülim tunne oli sealt välja roomata, tagumenti pidi tolleks hetkeks veel sooja liiva prantsatada ja piipu popsutada. Halb uudis, mis kummitas oli tubakasegu otsa saamine. Ajasin riided selga ja hakkasin kodu poole liikuma. Soovisin, et mul oleks kaamera millega jäädvustada hetk, kus ma sisenen alleesse. Hetk hiljem oli olukord säärane, et sinna ma jäängi..."