Tuesday, July 24, 2012

Ärgates Kodust, Kallist Kodust...



Olles aastakese noorem, kui sina. Ei saa öelda, et ma oleksin palju targem olnud. Tehes palju vigu, õppides enda vigadest, mitte teiste omadest. Polnud just palju inimesi ka kellelt õppida, elades keset pärapõrgut. Päevastest inimestest, kellega kokku puutusin, olid koolikaaslased ja vanaema. Vanemad olid Venemaal mingid suurärikad ja neil täiesti suva Eestimaa pinnasest. "Saa iseseisvaks ja tule meile järgi, kui meie austust ja hoolivust soovid." Need olid ainsad sõnad, mis ma eluaja jooksul neilt kuulsin. Pole siiamaani leidnud tahet ja huvi nendega kontakteeruda. Sama kehtis kõigi eelduste kohaselt ka nende arvamuse kohta minule mõeldes, kui nad seda üldse kunagi tegid.

Tol hommikul ärkasin ma kohutava peavaluga nagu oleks mulle alasi pähe kukkunud. Kurk oli nii kuiv, rõve mekk suus võrreldav sellega, et päkapikud oleksid elu läbu pidanud seal sees. Ronisin voodist välja ja kukkusin suure plärtsakaga ninuli maha kui dominoklots. Nõrkuse tunne minus kinnitas täieliku energia puudust, kuid liigutama ma pidin.  Roomates lähima toolini, tõusin selle abil püsti, toetudes liikusin koos neljajalgse puust sõbraga käsikäes köögi poole. Oma toast väljudes avastasin, et elamises olid kõik aknad ja uksed pärani lahti tehtud. Suvi oli lämmatavalt palav ning see väikene osakene tuuletõmmet tekitas päästvat ja kergendavat tunnet.

Lõpuks jõudes veeämbrini, kopsikuga haarates, tundsin jääkülma vee mõjusid mu kehale ja vaimule. Vesi oli värskelt kaevust toodud, see tähendas, et vanaema oli äsja siin olnud. Tema vanuses kohta naise kohta ma olin alati imestuses, kuidas ta küll suudab kõiki asju nendel päevad majandada, kui mind pole. Suviti sai koguaeg väljas oldud ja koju sattusin harva, täpne olles siis ainult magama.. Igapäevane kolhooosis töötamine oli kurnav. Hilisõhtul koju tulles jäi aega vaid loetud asju teha ja vahel harva varem ära saades metsa mööda kollata. Välja arvata siis need ööd, kus mul und ei tulnud ja läksin metsa oma lemmik kohti külastama, saabudes koju varahommikuti. Vanaema oli alati selle aja peale kõik kodused asjad tehtud saanud, kohalike lehmi lüpsnud, küla poes müüjana tööd teha jõudnud ja palju muud. Tõsiselt tegus inimene. Olles täiesti aus, siis polnud ma kunagi uurinud ta vanuse kohta, meie elus oli kirjutamata reegel, et me ei pea sünnipäevi ja ei räägi vanusest. Põhimõtteliselt, kui keegi mulle emana paistis, siis oli see rohkem tema, kui see inimene, kes mu sünnitas.

Veetass ühes käes, teises käes värske kurk. Proovisin neid kõrist alla ajada, kuid vastureaktsioon oli kohutav. Kuulsin vaikseid samme ja kööki sisenedes, pöördus vanaema minu poole koheselt: "Tore näha, et sa ärkvel..." ta naeratas kergelt ning päris minult enesetunde kohapealt. "Ma valetaksin, kui ütleksin, et ei tunne end eriti kohutavalt." tuli vastus minu suust. Võttes istuva asendi mu vastas, teises laua otsas, selgitas olukorda. Ta leidis mu trepilt lebamas hommikul kolm päeva tagasi, viskas mulle teki peale, padja pea alla ning läks tõi naabrimehe paari kilomeetri kauguselt, kelle abiga sai mind voodisse veetud. Viimased paar päeva ta hoolitses mu eest, kui ma magasin.

"Ma tänan, aga kas mingit aimu on, kuidas see juhtus?" Olles hämmingus ja väga kahtlevas olekus, ei osanud ma midagi targemat öelda. "Sellest peab aga kahjuks hiljem rääkima.Kohe, kui sa toitunud, kosunud ja parema enesetunde juures oled, pead minema oma tädi ja onu juurde."

Ma olin veel suuremas hämmingus: "Sinna on ju pea 150 kilomeetrit." Kuid seejärel ohates: "Selge, kui küsida tohib, siis mis põhjusel?"

Vanaema seletas, et mul on vaja natukeseks ajaks keskonnavahetust, nad lähevad Ungarisse kaheks nädalaks ning eelistaksid, kui keegi elamise eest hoolitseks. Ma noogutasin proovides näidata oma nõusolekut võimalikult vähe vaeva nõudval viisil.

Möödus päev ja ma hakkasin end inimesena tundma. Ma sõin palju, nii kohutavat nälga polnud ma aastaid tundnud. Vahel tekkisid vererõhuga kerged probleemid, kui järske liigutusi tegin ja pilt läks taskusse. Mitte midagi hullu küll, püstijalu suutsin seista isegi pilditus olekus. Enne ära minekut kohendas vana mu juukseid ning pakkis asjad. Ta hoiatas mind, et ma ei roniks kuhugi, kuhu mul asja pole, päevasel ajal kondama ei läheks linna peale, kuna päike on mulle veel ohtlik. "Ole tubli ja ära tee midagi, mida mina ei teeks." Sellest sai kiiresti üks mu lemmiklauseid mida öelda.

Sõitsin õhtuse bussiga. Lääne poole, tee oli pikk ning õnneks oli mul lugemismaterjali kaasas...

No comments:

Post a Comment