Kohal või siis mitte....

"Möödunud oli kolm päeva bussisõidust, kõndisin nüüd õhtusel ajal, kui enam päike nii kirgas polnud poe poole. Mõtted ei olnud minuga, see öösel ülevalolek, raamatute lugemine, vene raadiote kuulamine ning varahommikused jalutuskäigud ei mõjunud mu olekule hästi. Lisandina nüüdseks juba kaks naissoo esindajat mu mõistuses olid teinud oma töö. Ometigi ma ei tundnud untsigi ebamugavust neist. Oli selline tunne, et on midagi muud ja tähtsamat toimumas minu mõistuse, mõistmise ning vaateväljaga."

"Esimesest emasest olin teile juba rääkinud. Temaga oli lihtne, peatus enne linna hüppas bussilt maha. Enne seda poetas mulle kiiremas korras ühe suudluse ja sõnad: "Sõidan linna reede õhtul kell 8. Sooviksin, et tuleksid vastu mulle bussijaama..." Ta naeratas kergelt ja rõõmsameelselt."

"Teine, kas ta üldse olemas on või minu kujutluste vili kõigest. Hirmutas mind iga kord, kui ma teda öösel lugedes aknast nägin. Samas ta oli liigagi vastupandamatu, et pilku kõrvale visata. Iga õhtu oma "valvatavasse" majja saabumise päevast olin näinud teda oma toa aknast viirastusena tantsimas, oleks ma kordki kuulnud muusikat sealt majast tulemas, oleksin võinud arvata, et kõik on hea ja ilus. Tuhm valgus, mis põletas mu vasakut silma oli kõigest hädine küünal võrreldes tema poolt väljastatava iluga."

"Mu sisemine mees karjus mu peale iga kord seda pilti nähes, et miks ma ei tõuse püsti ja ei liiguta ennast. Teha ma ei saanud kahjuks midagi, kuna kaine mõistus ja müstiline jõud olid mind halvanud, liiminud, keha välja suretanud, naelutades ja barrikeerides mind liikumast kas või sentimeetritki. See oli liiga ilus, et tõsi olla."

Peeter mühatas: "Tean seda tunnet, kui naine on liiga ilus, et tõsi olla ja enamjaolt see on õige kahtlus..."

Mina vaikisin ja noogutasin, süda kiirendas end koolibri takti poole ning must vari mu sees ulgus raevukalt. Soovisin, et mu vend suudaks kordki oma suu hoida kinni. Samas ta oli alati nii aus, et paha hakkas. Mida mõtleb, seda ütleb. Häiriv omadus, kui järgi mõelda, arvatavasti selle pärast polegi ta kunagi sotsiaalsetes olukordades hakkama saanud.

Paps võttis halu ning viskas selle lõkkesse, sädemeid pilduv leek rahustas mind ja kuulsin ta suust jutu jätku.

"Iga kord poodi minnes kolksasin mere äärsesse randa, eemaldasin riided ja hüppasin vette. Ülim tunne oli sealt välja roomata, tagumenti pidi tolleks hetkeks veel sooja liiva prantsatada ja piipu popsutada. Halb uudis, mis kummitas oli tubakasegu otsa saamine. Ajasin riided selga ja hakkasin kodu poole liikuma. Soovisin, et mul oleks kaamera millega jäädvustada hetk, kus ma sisenen alleesse. Hetk hiljem oli olukord säärane, et sinna ma jäängi..."