Off-topic

Kivil istub väike konn,
mõtleb, mis tal viga on.
Alles oli ta väike kookon,
kasvas temast pisidraakon.

Kasvas ta valge hobesena,
unistas jooksmast huntidega.
Need imelised loomad olid vabad,
jahialaks neil on võimsad rabad.

Ükspäev oli lahti aia värav,
tormas sealt läbi nagu orav.
Silmis kaua oodatud vabadus,
kuid tulevikus kahjuks vaid rabandus.

Ta leidis selle, mida tahtis,
piki silmi nüüd ta seda vahtis.
Mõistes, et seda taevast ta ei saa,
tõmbas enda peale kogu maa.

Põletas ennast tulega,
kriipis ronga sulega.
Hävitas kõik endast,
tuhastus suureks künkaks.

Läksid mööda päevad,
mõttes ikka tuttavad vaevad.
Unustas viha elusse,
laskis lahti valudest.


Ta ei oodanud enam midagi,
andes endast kõik ja veel rohkemgi.
Elades lihtsalt taevaga,
seda kunagi endale saamata.

Samas tema tuhastumisest,
kõigist eelneva elu mälestustest.
Jäi tema lapsik käitumine,
ootas ees suureks kasvamine.

Kivil istus väike konn,
mõtles, mis tal viga o......