Metsarahva mõjutused.

Muusika...\^-^/

"Neiu märkas mu lähenemist, kuid hundid tundusid, kui staatilised objektid. Oleks võinud arvata, et tegu on kujudega, kuid tunda oli nende südant. "Sa tead väga hästi, et puud on igal pool ja Sinul on lubadus pidada." Kuulsin ta õrna häält ja nägin huuli liikumas, kuid heli ei tulnud nagu tema poolt vaid, minu peast. Nägin ta õhkõrnu tiibu õrnalt liikumas tuuleiili tagajärjel. Tahtes juba küsida, mis lubadus ja kus ma olen, kuid vastus kõlas mu peas kiiresti. "Küll Sinul lõpuks meenuvad detailid ja need tiivad, need kaovad kohe... Aeg on sulle uskumatut reaalsust meenutada." Neiu tiivad kahanesid, juuksed tumenesid ja lühenesid,  ilus lumivalge kleit hakkas loomaliku karvkatet meenutama. Aegamisi nägin, kuidas sarved hakkasid kasvama ja lõppkujutis ilmet võtma."

"Joonistus  2010. aastast."

"Inglist sai kiiresti deemon, kuid teadsin, et pole deemoniga tegu. Deemoneid nägin hiljem piki aastaid hiljem. Enamus deemoneid on siiski meie enda sees peidus... Inimsilmale nähtamatud, kuid olemas. Pisikesed käed, jalad olid asendunud sõrgadega, juuksed olid süsimustad ja lühikesed. Karvkate ta kehal oli moodustanud inimriietega võrreldava kompositsiooni. Silmad ja huuled olid tumedaimad, mida ma elus näinud olen ning tulevikuski ei ole midagi võrreldavat olemas. Neiu astus lähemale, mul polnud plaaniski ennast liigutada, kõik tema juures meenutas mulle midagi. Kogu tema olemus kutsus enda juurde, pannes oma liigesed minu ümber ja huuled minu omadega kokku tundsin end, kui pilvedel..."

"Pärast suudluse lõppu vaatasime lummatult pikka aega üksteist ning ta näoilmes toimusid muudatused, see muutus raevukaks ja ohtlikuks. "Mul on Sulle kaks valikut - Sa kas meenutad kõik, mis sai kokkulepitud siin metsas või ma tõmban Su hinge siia tagasi. Sellisel juhul, ei jää Sinu vaimust alles mitte midagi, enne füüsilise keha surma." Kenast naeratusest ta näol oli saanud kohutav, sadistlik irve ja metsikute kihvade näitus. "Meenutamise teeks vist lihtsamaks mu nimi, kuid Sul pole sellega midagi seostada." Sellele järgnevalt lõi ta oma otsaesisega mulle näkku."

"Tundsin oma näost verd purskamas ja toibudes leidsin end allees, kerge vereloik maapinda imbumas. Haarasin ühe käega ninast kinni, teisega toidukoti ja panin kodu poole punuma, kiiresti sai tõmmatud vesi kaevust ning end stabiliseeritud. Täna õhtul teadsin, et üksi kodus olla ma ei saa...."