Tõustes ja langedes, tootes ning kirjutades.

“Maailmas on miljardeid inimesi, nende mõttemaailma, viisid märgata ja lahendada probleeme on väga erinevad. Levinumad mõtteviisid on ülemõtlemine(-analüüsimine), ignorantsus ja hetkes elamine.”

“Ülemõtlejad analüüsivad kõikvõimalike eelnevate kogemuste baasil järgnevad tsenaariumid välja, mis valesti minna saavad ning teevad kõik, et probleeme vältida. Tihtipeale nad lihtsalt mõtlevad endale igasugused probleemid välja. Alates tervisehädadest kuni inimestega suhtluseni välja. Leides, et probleemid ongi olemas kinnistavad nad endale, et neil oli õigus.”

“Ignorandid keelduvad nägemast probleemid põhjuseid ja arvavad, et teavad kõike. Nad süüdistavad ennast, teisi ja elu. Näitavad näpuga kõigile, et mul on õigus ja miski muu neile ei loe. Nad ei pruugi kunagi olulisi asju näha, kuna nad on kõige muu küljes kinni.”

“Hetkes olijad tegutsevad parasjagu käes olevate probleemidega, kui muret pole, ei ole sellega mõtet pead ka vaevata. Tuleviku peale nad ei mõtle, kuna seal tulevad muresid ei pruugi kunagi tullagi.”

“Vastavalt elu faasidele ja asjaoludele need viisid probleeme märgata ja neid siis lahendada vahelduvad. Leides probleemi on lahendus lihtne, tuleb ju midagi ette võtta.”

“Tegutsedes kohe uurides kõik võimalikud lahendused välja. Mõeldes aina suuremaks ja suuremaks probleemi, tehes sääsest elevantsi. Kaldudes kõrvale sellest, kuidas probleemist vabaneda hakates probleemiga koos elama võttes selle omaks ning raidudes igapäev sellega tegelemist ning lõpuks enda olemist lõpuks kiht kihi haaval enda olemust hävitades.”

“Selle asemel tuleks mure ilmnedes tegeleda millegagi, mis võtab mõtted mujale ning kaotades ülemõtlemise võimaluse. Olles vabanenud asjade analüüsimisest võtame kaine mõistusega olukorra ja leiame kõige optimaalsema lahenduse. Tihtipeale märkame, et probleemi polegi enam olemas.”

“Kolmanda lahendusena vabaneda probleemist oli see, mida mina tol õhtul tegin. Hävitasin kõik probleemiga seoses. Võib öelda, et põgenesin oma hirmude eest. Teadsin, et vanad tuttavad sugulaste pulmast käivad tihtipeale kohalikus pubis nimega Sõnni Õnn või siis joovad Mao baaris. Mõlemad olid mulle vägagi seostava nimega tänu mu sünniaastale ja tähtkujule. Hilisemate aastate jooksul juues, pidutsedes, lakkudes ja laaberdades erinevate linnade vahelt tõestasid nad mulle end, kui parimaid kohti, kus naisi rajalt maha võtta. Mitte, et see kunagi raske oleks olnud mulle. Parimad naised, keda näinud olen, tulid siiski neist kahes toredast kohast. Seda näitas mulle ka sel õhtul elu.”

“Esimese pauguna suundusin Sõnni, kuna seal oli märksa muhedam meeleolu. Astudes uksest sisse ja pubi kohaliku seltskonda silmadega seirates leidsin oma nimekaimu ja ta kaks sõpra. Kõndisin lähedal ja tervitades Suurt Tõnni, too üllatudes hüüatas: “Kuldkiharake raisk, vaat keda näha! Mis su juustega juhtunud on, ah? Ah metsa sellega, istu maha ja naise pead ise hiljem pubi pealt otsima, see kord ma ühte omadest sulle loovuta.” Istudes maha viskasin ta rindadega kaaslastele pilgu peale ja kõik olid punapead. Ega ma poleks tahtnudki. Ma olen alati kirunud neid, hunnik õnnetust nagu nad on. Hakkasime pajatama üksteiste kodukani naistest, elust, inimestest ja õllest. Ei läinud palju mööda, kui sai sibulaviina ka meenutatud. Oh kuramus, kus olid ikka ajad...”