Everytime I see someone doing mistakes, I don't hate them for Their mistakes, I hate myself for getting reminded of My mistakes and bad luck.

Metsarahva mõjutused.

Muusika...\^-^/

"Neiu märkas mu lähenemist, kuid hundid tundusid, kui staatilised objektid. Oleks võinud arvata, et tegu on kujudega, kuid tunda oli nende südant. "Sa tead väga hästi, et puud on igal pool ja Sinul on lubadus pidada." Kuulsin ta õrna häält ja nägin huuli liikumas, kuid heli ei tulnud nagu tema poolt vaid, minu peast. Nägin ta õhkõrnu tiibu õrnalt liikumas tuuleiili tagajärjel. Tahtes juba küsida, mis lubadus ja kus ma olen, kuid vastus kõlas mu peas kiiresti. "Küll Sinul lõpuks meenuvad detailid ja need tiivad, need kaovad kohe... Aeg on sulle uskumatut reaalsust meenutada." Neiu tiivad kahanesid, juuksed tumenesid ja lühenesid,  ilus lumivalge kleit hakkas loomaliku karvkatet meenutama. Aegamisi nägin, kuidas sarved hakkasid kasvama ja lõppkujutis ilmet võtma."

"Joonistus  2010. aastast."

"Inglist sai kiiresti deemon, kuid teadsin, et pole deemoniga tegu. Deemoneid nägin hiljem piki aastaid hiljem. Enamus deemoneid on siiski meie enda sees peidus... Inimsilmale nähtamatud, kuid olemas. Pisikesed käed, jalad olid asendunud sõrgadega, juuksed olid süsimustad ja lühikesed. Karvkate ta kehal oli moodustanud inimriietega võrreldava kompositsiooni. Silmad ja huuled olid tumedaimad, mida ma elus näinud olen ning tulevikuski ei ole midagi võrreldavat olemas. Neiu astus lähemale, mul polnud plaaniski ennast liigutada, kõik tema juures meenutas mulle midagi. Kogu tema olemus kutsus enda juurde, pannes oma liigesed minu ümber ja huuled minu omadega kokku tundsin end, kui pilvedel..."

"Pärast suudluse lõppu vaatasime lummatult pikka aega üksteist ning ta näoilmes toimusid muudatused, see muutus raevukaks ja ohtlikuks. "Mul on Sulle kaks valikut - Sa kas meenutad kõik, mis sai kokkulepitud siin metsas või ma tõmban Su hinge siia tagasi. Sellisel juhul, ei jää Sinu vaimust alles mitte midagi, enne füüsilise keha surma." Kenast naeratusest ta näol oli saanud kohutav, sadistlik irve ja metsikute kihvade näitus. "Meenutamise teeks vist lihtsamaks mu nimi, kuid Sul pole sellega midagi seostada." Sellele järgnevalt lõi ta oma otsaesisega mulle näkku."

"Tundsin oma näost verd purskamas ja toibudes leidsin end allees, kerge vereloik maapinda imbumas. Haarasin ühe käega ninast kinni, teisega toidukoti ja panin kodu poole punuma, kiiresti sai tõmmatud vesi kaevust ning end stabiliseeritud. Täna õhtul teadsin, et üksi kodus olla ma ei saa...."

Mets

 "Inimesed arvavad alati kõike lihtsamana olevat, kui asjad tegelikkuses on. Ükski asi pole nii lihtne, kui olla võiks, ent samas pole vajadust üleliia keeruliseks ajada ja juuksekarva pikuti viilutama hakata. Sääsed ei ole elevandid ja elevandid ei ole sääsed. Suuruse järgi ei saa öelda, et elevant oleks keerulisem loom, kui sääsk on putukana. Mõlemad on elusolendid ja elu pole kunagi lihtne. Me ei näe kunagi nende mõtteid ega soove...."

" Järjekordselt tundsin kodumetsa sarnast samblamaitset suus. Mind ümbritsesid puud ärgates puud.  Need olid kõrged, õhk oli värske, küsimus oli selles, kus ma olen. Ei olnud ometigi mu eelnevas asukohas metsa, allee ei annaks elu sees sellist mõõtu välja. Vaatasin rahulikult ringi.
Umbes kahe saja meetri kaugusel mu ees oli linaleotamiskohta meenutav tiigike. Ringi vaadates oli väga palju tuttavat, kuid ma ei suutnud meenutada, kus ma seda näinud olin. Pöörates ümber nägin näki kuju. Kuulsin seljatagant heledat häält ning see moodustas laulu. Astusin kuju poole kartuses ümberpöörata ja näha lauljat. Näkid ei tundu just parimad asjad, keda unenäos kohata. Parem mitte riskida sellega, et ma ei saagi siit välja. Astudes kujust mööda nägin mitme sammu pärast uuesti tiiki, kust poolt tuleb hääl, ümber pöörates nägin, et näki kuju on minu poole pööratud."

 "Curiousity killed the cat..."

 "Täpselt, ära topi oma nina sinna, kuhu see ei kuulu jääd ninast ilma. Ent minul polnud valikut, ees poolt tulev hääl tundus mu ainus valik. Läksin siis sirge seljaga ja sisse tõmmatud kõhuga saatusele vastu."

"Pilt ütleb rohkem, kui tuhat sõna," ütles mu vend oma sketchbook'i visates üle lõkke. "Selgitused, miks ma tean, millest ta rääkima hakkab tulevad hiljem...."

"Tiigi ääres oli hõbejuukseline neiu, kelle kõrval oli kaks hunti  - Üks süsimust ja teine pruunikas....."

Kohal või siis mitte....

"Möödunud oli kolm päeva bussisõidust, kõndisin nüüd õhtusel ajal, kui enam päike nii kirgas polnud poe poole. Mõtted ei olnud minuga, see öösel ülevalolek, raamatute lugemine, vene raadiote kuulamine ning varahommikused jalutuskäigud ei mõjunud mu olekule hästi. Lisandina nüüdseks juba kaks naissoo esindajat mu mõistuses olid teinud oma töö. Ometigi ma ei tundnud untsigi ebamugavust neist. Oli selline tunne, et on midagi muud ja tähtsamat toimumas minu mõistuse, mõistmise ning vaateväljaga."

"Esimesest emasest olin teile juba rääkinud. Temaga oli lihtne, peatus enne linna hüppas bussilt maha. Enne seda poetas mulle kiiremas korras ühe suudluse ja sõnad: "Sõidan linna reede õhtul kell 8. Sooviksin, et tuleksid vastu mulle bussijaama..." Ta naeratas kergelt ja rõõmsameelselt."

"Teine, kas ta üldse olemas on või minu kujutluste vili kõigest. Hirmutas mind iga kord, kui ma teda öösel lugedes aknast nägin. Samas ta oli liigagi vastupandamatu, et pilku kõrvale visata. Iga õhtu oma "valvatavasse" majja saabumise päevast olin näinud teda oma toa aknast viirastusena tantsimas, oleks ma kordki kuulnud muusikat sealt majast tulemas, oleksin võinud arvata, et kõik on hea ja ilus. Tuhm valgus, mis põletas mu vasakut silma oli kõigest hädine küünal võrreldes tema poolt väljastatava iluga."

"Mu sisemine mees karjus mu peale iga kord seda pilti nähes, et miks ma ei tõuse püsti ja ei liiguta ennast. Teha ma ei saanud kahjuks midagi, kuna kaine mõistus ja müstiline jõud olid mind halvanud, liiminud, keha välja suretanud, naelutades ja barrikeerides mind liikumast kas või sentimeetritki. See oli liiga ilus, et tõsi olla."

Peeter mühatas: "Tean seda tunnet, kui naine on liiga ilus, et tõsi olla ja enamjaolt see on õige kahtlus..."

Mina vaikisin ja noogutasin, süda kiirendas end koolibri takti poole ning must vari mu sees ulgus raevukalt. Soovisin, et mu vend suudaks kordki oma suu hoida kinni. Samas ta oli alati nii aus, et paha hakkas. Mida mõtleb, seda ütleb. Häiriv omadus, kui järgi mõelda, arvatavasti selle pärast polegi ta kunagi sotsiaalsetes olukordades hakkama saanud.

Paps võttis halu ning viskas selle lõkkesse, sädemeid pilduv leek rahustas mind ja kuulsin ta suust jutu jätku.

"Iga kord poodi minnes kolksasin mere äärsesse randa, eemaldasin riided ja hüppasin vette. Ülim tunne oli sealt välja roomata, tagumenti pidi tolleks hetkeks veel sooja liiva prantsatada ja piipu popsutada. Halb uudis, mis kummitas oli tubakasegu otsa saamine. Ajasin riided selga ja hakkasin kodu poole liikuma. Soovisin, et mul oleks kaamera millega jäädvustada hetk, kus ma sisenen alleesse. Hetk hiljem oli olukord säärane, et sinna ma jäängi..."

Off-topic

Kivil istub väike konn,
mõtleb, mis tal viga on.
Alles oli ta väike kookon,
kasvas temast pisidraakon.

Kasvas ta valge hobesena,
unistas jooksmast huntidega.
Need imelised loomad olid vabad,
jahialaks neil on võimsad rabad.

Ükspäev oli lahti aia värav,
tormas sealt läbi nagu orav.
Silmis kaua oodatud vabadus,
kuid tulevikus kahjuks vaid rabandus.

Ta leidis selle, mida tahtis,
piki silmi nüüd ta seda vahtis.
Mõistes, et seda taevast ta ei saa,
tõmbas enda peale kogu maa.

Põletas ennast tulega,
kriipis ronga sulega.
Hävitas kõik endast,
tuhastus suureks künkaks.

Läksid mööda päevad,
mõttes ikka tuttavad vaevad.
Unustas viha elusse,
laskis lahti valudest.


Ta ei oodanud enam midagi,
andes endast kõik ja veel rohkemgi.
Elades lihtsalt taevaga,
seda kunagi endale saamata.

Samas tema tuhastumisest,
kõigist eelneva elu mälestustest.
Jäi tema lapsik käitumine,
ootas ees suureks kasvamine.

Kivil istus väike konn,
mõtles, mis tal viga o......

Järgmine põõsas

Isa läks põõsa juurde põit tühjendama ning tagasi tulles kuulis...

Vaimsed vigastused minevikus

Saadavad sind olevikus

Hoiavad sind tulevikus

Aheldades sind rõõmust

Kartes, et ees on must

Mitte ei karda, et sa haiget saaks

Kardad, et sa valu teeks

Põletad end sisemuses

Hävitad end olemuses

Olgugi, et teistel valus

Sina ei karju oma häda

Tead, et kõik on mäda

See on sinu oma pagulus

Sa ei räägi sellest teistele

Oled pealt näha rõõmsake

Sa näed oma musta varju

Näed ka teiste sünget poolt

Teistele sellest ei karju

Kannad iseenda eest hoolt

Peeter lausus sünge ja õndsa häälega need read ning ütles. "Meid kõiki saadab needus ja ükski neist ei ole püha. Iharus, agarus, ogarus ja lollus. Neid kõiki oleme näinud ja näeme ka edaspidi. Sul on valus, meil on valus. Me ei räägi kõike ja ei räägi valusatest asjadest. See pole aeg valusateks juttudeks. Samas mõnda valu tuleb siiski meil jagada."

Isa jätkas jutuga bussist ja peaaegu kohale jõudmise ajast...

Vahepaus.

Kuulamiseks lugemise ajal.

Olin kuskil pärapõrgus sõites, metsa ja põldudega ümbritsetult, pikka aega veetnud. Selle käigus ei võtnud ka raamat igavust ära ning mõtetest käis läbi vaid üks - VÄRSKET ÕHKU TAHAKS! Veneaegsed roostetavad, kopitanud, igast otsast nagisevad ja bensiini lekete pärast haisevad veerevad metallihunnikud mida bussiks nimetati polnud üldse toredad. Lisaks sellele pealaest jalatallani viina järgi lehkav norskav vanamees ei teinud asjaolusid üldse paremaks. Olgugi see fakt, et ta oli paar istet kaugemal.

Muidugi kõik polnud halb, peaaegu käeulatuse kaugusel oli üks kena neiu. Pungil täis bussis proovida talle ligi saada, juttu alustada ning tutvuda tundus võimatu. Naise kerge läikega tumepruunid lokkis juuksed sobisid ideaalselt ta figuuriga. Vaataks ta vaid hetkekski minu suunas, et näeksin ta silmi.

Järsku käis kõva nätakas bussi eesosas. Hetkega olime pargitud tee äärde ning meile anti juhised väljuda. Inimestele vilksamisi pilku peale visates ei näinud, et kellelgi midagi silmnähtavat viga oleks. Bussijuht teavitas lõhkenud kummist ja tänas jumalat õnneliku õnnetuse eest. Häh, usklik tola. See oli mul onuga vestlemisest juba aastaid selge, et kirik on kõigest rahalüpsmise koht. Valinud abikäed, kes tahtsid  bussi parandamisega aidata, asusid nad kohe tööle.

Koperdasin paarkümmend meetrit eemale, panin käed suurele kivile ja kargasin käte abil sinna peale. Võttes taskust piibu, natukese tubakat ning tikutoosi ja asusin popsutama. Vanaema poolt kaasa antud, kindlate peale loetud sõnadega, et ma seda rohkem, kui korra päevas ei teeks. Tubakas oli vägagi omapärase maitsega. Mul polnud halli aimu ka mitte, millega tegu oli, aga kuramuse maheda maitsega hea kraam mis lõõgastas mind igast otsast. Tema sõnul pidavatki see ka seda tegema ning mõtteid korrastama. Jäi järele vaid loota, et tegu polnud mõtete poolt tekkinud illusiooniga.

Lõpetanud piibutamise nägin seda sama kena tütarlast enda poole sammumas. Kui ta kohale jõudis, nägin lõpuks tema silmi. Kastanpruunid, mitte küll minu maitse, aga üks ilusaim silmapaar, mida ma eales näinud olen. Ta suu avanes, sealt tuli vaikne ja pehme hääl mis lausa helises mu kõrvus.

"Vabandust, aga nad just lõpetasid ning inimesed, kes ei ela järgmise peatuse lähedal ning ise jala koju ei läinud suunduvad bussi tagasi. Lisaks sellele, oleksite te ehk nii kena ja istuksite bussis mu kõrvale, kohutavalt igav ja pikk reis on olnud siiamaani."

Tema punastamisega pooleks, laekus viimane osa vurinana mu kuulmekeskusesse ning oleksin peaaegu vastanud, et ehk ta kordaks viimast osa. Ometigi sain oma keele kontrolli alla ja vastasin muheledes: "Hea meelega teeksin ma seda..." Seejärel sammusin kindla ja sirge seljaga tema järel bussi poole.

Bussi uuesti istuma asudes nägin vilksamisi vanamehe ümber musta varju. Pikemat tähelepanu talle pööramata suunasin taas enda lummatud pilgu neiu poole ning jätkasin temaga vestlust.