Mets

 "Inimesed arvavad alati kõike lihtsamana olevat, kui asjad tegelikkuses on. Ükski asi pole nii lihtne, kui olla võiks, ent samas pole vajadust üleliia keeruliseks ajada ja juuksekarva pikuti viilutama hakata. Sääsed ei ole elevandid ja elevandid ei ole sääsed. Suuruse järgi ei saa öelda, et elevant oleks keerulisem loom, kui sääsk on putukana. Mõlemad on elusolendid ja elu pole kunagi lihtne. Me ei näe kunagi nende mõtteid ega soove...."

" Järjekordselt tundsin kodumetsa sarnast samblamaitset suus. Mind ümbritsesid puud ärgates puud.  Need olid kõrged, õhk oli värske, küsimus oli selles, kus ma olen. Ei olnud ometigi mu eelnevas asukohas metsa, allee ei annaks elu sees sellist mõõtu välja. Vaatasin rahulikult ringi.
Umbes kahe saja meetri kaugusel mu ees oli linaleotamiskohta meenutav tiigike. Ringi vaadates oli väga palju tuttavat, kuid ma ei suutnud meenutada, kus ma seda näinud olin. Pöörates ümber nägin näki kuju. Kuulsin seljatagant heledat häält ning see moodustas laulu. Astusin kuju poole kartuses ümberpöörata ja näha lauljat. Näkid ei tundu just parimad asjad, keda unenäos kohata. Parem mitte riskida sellega, et ma ei saagi siit välja. Astudes kujust mööda nägin mitme sammu pärast uuesti tiiki, kust poolt tuleb hääl, ümber pöörates nägin, et näki kuju on minu poole pööratud."

 "Curiousity killed the cat..."

 "Täpselt, ära topi oma nina sinna, kuhu see ei kuulu jääd ninast ilma. Ent minul polnud valikut, ees poolt tulev hääl tundus mu ainus valik. Läksin siis sirge seljaga ja sisse tõmmatud kõhuga saatusele vastu."

"Pilt ütleb rohkem, kui tuhat sõna," ütles mu vend oma sketchbook'i visates üle lõkke. "Selgitused, miks ma tean, millest ta rääkima hakkab tulevad hiljem...."

"Tiigi ääres oli hõbejuukseline neiu, kelle kõrval oli kaks hunti  - Üks süsimust ja teine pruunikas....."

Kohal või siis mitte....

"Möödunud oli kolm päeva bussisõidust, kõndisin nüüd õhtusel ajal, kui enam päike nii kirgas polnud poe poole. Mõtted ei olnud minuga, see öösel ülevalolek, raamatute lugemine, vene raadiote kuulamine ning varahommikused jalutuskäigud ei mõjunud mu olekule hästi. Lisandina nüüdseks juba kaks naissoo esindajat mu mõistuses olid teinud oma töö. Ometigi ma ei tundnud untsigi ebamugavust neist. Oli selline tunne, et on midagi muud ja tähtsamat toimumas minu mõistuse, mõistmise ning vaateväljaga."

"Esimesest emasest olin teile juba rääkinud. Temaga oli lihtne, peatus enne linna hüppas bussilt maha. Enne seda poetas mulle kiiremas korras ühe suudluse ja sõnad: "Sõidan linna reede õhtul kell 8. Sooviksin, et tuleksid vastu mulle bussijaama..." Ta naeratas kergelt ja rõõmsameelselt."

"Teine, kas ta üldse olemas on või minu kujutluste vili kõigest. Hirmutas mind iga kord, kui ma teda öösel lugedes aknast nägin. Samas ta oli liigagi vastupandamatu, et pilku kõrvale visata. Iga õhtu oma "valvatavasse" majja saabumise päevast olin näinud teda oma toa aknast viirastusena tantsimas, oleks ma kordki kuulnud muusikat sealt majast tulemas, oleksin võinud arvata, et kõik on hea ja ilus. Tuhm valgus, mis põletas mu vasakut silma oli kõigest hädine küünal võrreldes tema poolt väljastatava iluga."

"Mu sisemine mees karjus mu peale iga kord seda pilti nähes, et miks ma ei tõuse püsti ja ei liiguta ennast. Teha ma ei saanud kahjuks midagi, kuna kaine mõistus ja müstiline jõud olid mind halvanud, liiminud, keha välja suretanud, naelutades ja barrikeerides mind liikumast kas või sentimeetritki. See oli liiga ilus, et tõsi olla."

Peeter mühatas: "Tean seda tunnet, kui naine on liiga ilus, et tõsi olla ja enamjaolt see on õige kahtlus..."

Mina vaikisin ja noogutasin, süda kiirendas end koolibri takti poole ning must vari mu sees ulgus raevukalt. Soovisin, et mu vend suudaks kordki oma suu hoida kinni. Samas ta oli alati nii aus, et paha hakkas. Mida mõtleb, seda ütleb. Häiriv omadus, kui järgi mõelda, arvatavasti selle pärast polegi ta kunagi sotsiaalsetes olukordades hakkama saanud.

Paps võttis halu ning viskas selle lõkkesse, sädemeid pilduv leek rahustas mind ja kuulsin ta suust jutu jätku.

"Iga kord poodi minnes kolksasin mere äärsesse randa, eemaldasin riided ja hüppasin vette. Ülim tunne oli sealt välja roomata, tagumenti pidi tolleks hetkeks veel sooja liiva prantsatada ja piipu popsutada. Halb uudis, mis kummitas oli tubakasegu otsa saamine. Ajasin riided selga ja hakkasin kodu poole liikuma. Soovisin, et mul oleks kaamera millega jäädvustada hetk, kus ma sisenen alleesse. Hetk hiljem oli olukord säärane, et sinna ma jäängi..."

Off-topic

Kivil istub väike konn,
mõtleb, mis tal viga on.
Alles oli ta väike kookon,
kasvas temast pisidraakon.

Kasvas ta valge hobesena,
unistas jooksmast huntidega.
Need imelised loomad olid vabad,
jahialaks neil on võimsad rabad.

Ükspäev oli lahti aia värav,
tormas sealt läbi nagu orav.
Silmis kaua oodatud vabadus,
kuid tulevikus kahjuks vaid rabandus.

Ta leidis selle, mida tahtis,
piki silmi nüüd ta seda vahtis.
Mõistes, et seda taevast ta ei saa,
tõmbas enda peale kogu maa.

Põletas ennast tulega,
kriipis ronga sulega.
Hävitas kõik endast,
tuhastus suureks künkaks.

Läksid mööda päevad,
mõttes ikka tuttavad vaevad.
Unustas viha elusse,
laskis lahti valudest.


Ta ei oodanud enam midagi,
andes endast kõik ja veel rohkemgi.
Elades lihtsalt taevaga,
seda kunagi endale saamata.

Samas tema tuhastumisest,
kõigist eelneva elu mälestustest.
Jäi tema lapsik käitumine,
ootas ees suureks kasvamine.

Kivil istus väike konn,
mõtles, mis tal viga o......

Järgmine põõsas

Isa läks põõsa juurde põit tühjendama ning tagasi tulles kuulis...

Vaimsed vigastused minevikus

Saadavad sind olevikus

Hoiavad sind tulevikus

Aheldades sind rõõmust

Kartes, et ees on must

Mitte ei karda, et sa haiget saaks

Kardad, et sa valu teeks

Põletad end sisemuses

Hävitad end olemuses

Olgugi, et teistel valus

Sina ei karju oma häda

Tead, et kõik on mäda

See on sinu oma pagulus

Sa ei räägi sellest teistele

Oled pealt näha rõõmsake

Sa näed oma musta varju

Näed ka teiste sünget poolt

Teistele sellest ei karju

Kannad iseenda eest hoolt

Peeter lausus sünge ja õndsa häälega need read ning ütles. "Meid kõiki saadab needus ja ükski neist ei ole püha. Iharus, agarus, ogarus ja lollus. Neid kõiki oleme näinud ja näeme ka edaspidi. Sul on valus, meil on valus. Me ei räägi kõike ja ei räägi valusatest asjadest. See pole aeg valusateks juttudeks. Samas mõnda valu tuleb siiski meil jagada."

Isa jätkas jutuga bussist ja peaaegu kohale jõudmise ajast...

Vahepaus.

Kuulamiseks lugemise ajal.

Olin kuskil pärapõrgus sõites, metsa ja põldudega ümbritsetult, pikka aega veetnud. Selle käigus ei võtnud ka raamat igavust ära ning mõtetest käis läbi vaid üks - VÄRSKET ÕHKU TAHAKS! Veneaegsed roostetavad, kopitanud, igast otsast nagisevad ja bensiini lekete pärast haisevad veerevad metallihunnikud mida bussiks nimetati polnud üldse toredad. Lisaks sellele pealaest jalatallani viina järgi lehkav norskav vanamees ei teinud asjaolusid üldse paremaks. Olgugi see fakt, et ta oli paar istet kaugemal.

Muidugi kõik polnud halb, peaaegu käeulatuse kaugusel oli üks kena neiu. Pungil täis bussis proovida talle ligi saada, juttu alustada ning tutvuda tundus võimatu. Naise kerge läikega tumepruunid lokkis juuksed sobisid ideaalselt ta figuuriga. Vaataks ta vaid hetkekski minu suunas, et näeksin ta silmi.

Järsku käis kõva nätakas bussi eesosas. Hetkega olime pargitud tee äärde ning meile anti juhised väljuda. Inimestele vilksamisi pilku peale visates ei näinud, et kellelgi midagi silmnähtavat viga oleks. Bussijuht teavitas lõhkenud kummist ja tänas jumalat õnneliku õnnetuse eest. Häh, usklik tola. See oli mul onuga vestlemisest juba aastaid selge, et kirik on kõigest rahalüpsmise koht. Valinud abikäed, kes tahtsid  bussi parandamisega aidata, asusid nad kohe tööle.

Koperdasin paarkümmend meetrit eemale, panin käed suurele kivile ja kargasin käte abil sinna peale. Võttes taskust piibu, natukese tubakat ning tikutoosi ja asusin popsutama. Vanaema poolt kaasa antud, kindlate peale loetud sõnadega, et ma seda rohkem, kui korra päevas ei teeks. Tubakas oli vägagi omapärase maitsega. Mul polnud halli aimu ka mitte, millega tegu oli, aga kuramuse maheda maitsega hea kraam mis lõõgastas mind igast otsast. Tema sõnul pidavatki see ka seda tegema ning mõtteid korrastama. Jäi järele vaid loota, et tegu polnud mõtete poolt tekkinud illusiooniga.

Lõpetanud piibutamise nägin seda sama kena tütarlast enda poole sammumas. Kui ta kohale jõudis, nägin lõpuks tema silmi. Kastanpruunid, mitte küll minu maitse, aga üks ilusaim silmapaar, mida ma eales näinud olen. Ta suu avanes, sealt tuli vaikne ja pehme hääl mis lausa helises mu kõrvus.

"Vabandust, aga nad just lõpetasid ning inimesed, kes ei ela järgmise peatuse lähedal ning ise jala koju ei läinud suunduvad bussi tagasi. Lisaks sellele, oleksite te ehk nii kena ja istuksite bussis mu kõrvale, kohutavalt igav ja pikk reis on olnud siiamaani."

Tema punastamisega pooleks, laekus viimane osa vurinana mu kuulmekeskusesse ning oleksin peaaegu vastanud, et ehk ta kordaks viimast osa. Ometigi sain oma keele kontrolli alla ja vastasin muheledes: "Hea meelega teeksin ma seda..." Seejärel sammusin kindla ja sirge seljaga tema järel bussi poole.

Bussi uuesti istuma asudes nägin vilksamisi vanamehe ümber musta varju. Pikemat tähelepanu talle pööramata suunasin taas enda lummatud pilgu neiu poole ning jätkasin temaga vestlust.

Ärgates Kodust, Kallist Kodust...

Olles aastakese noorem, kui sina. Ei saa öelda, et ma oleksin palju targem olnud. Tehes palju vigu, õppides enda vigadest, mitte teiste omadest. Polnud just palju inimesi ka kellelt õppida, elades keset pärapõrgut. Päevastest inimestest, kellega kokku puutusin, olid koolikaaslased ja vanaema. Vanemad olid Venemaal mingid suurärikad ja neil täiesti suva Eestimaa pinnasest. "Saa iseseisvaks ja tule meile järgi, kui meie austust ja hoolivust soovid." Need olid ainsad sõnad, mis ma eluaja jooksul neilt kuulsin. Pole siiamaani leidnud tahet ja huvi nendega kontakteeruda. Sama kehtis kõigi eelduste kohaselt ka nende arvamuse kohta minule mõeldes, kui nad seda üldse kunagi tegid.

Tol hommikul ärkasin ma kohutava peavaluga nagu oleks mulle alasi pähe kukkunud. Kurk oli nii kuiv, rõve mekk suus võrreldav sellega, et päkapikud oleksid elu läbu pidanud seal sees. Ronisin voodist välja ja kukkusin suure plärtsakaga ninuli maha kui dominoklots. Nõrkuse tunne minus kinnitas täieliku energia puudust, kuid liigutama ma pidin.  Roomates lähima toolini, tõusin selle abil püsti, toetudes liikusin koos neljajalgse puust sõbraga käsikäes köögi poole. Oma toast väljudes avastasin, et elamises olid kõik aknad ja uksed pärani lahti tehtud. Suvi oli lämmatavalt palav ning see väikene osakene tuuletõmmet tekitas päästvat ja kergendavat tunnet.

Lõpuks jõudes veeämbrini, kopsikuga haarates, tundsin jääkülma vee mõjusid mu kehale ja vaimule. Vesi oli värskelt kaevust toodud, see tähendas, et vanaema oli äsja siin olnud. Tema vanuses kohta naise kohta ma olin alati imestuses, kuidas ta küll suudab kõiki asju nendel päevad majandada, kui mind pole. Suviti sai koguaeg väljas oldud ja koju sattusin harva, täpne olles siis ainult magama.. Igapäevane kolhooosis töötamine oli kurnav. Hilisõhtul koju tulles jäi aega vaid loetud asju teha ja vahel harva varem ära saades metsa mööda kollata. Välja arvata siis need ööd, kus mul und ei tulnud ja läksin metsa oma lemmik kohti külastama, saabudes koju varahommikuti. Vanaema oli alati selle aja peale kõik kodused asjad tehtud saanud, kohalike lehmi lüpsnud, küla poes müüjana tööd teha jõudnud ja palju muud. Tõsiselt tegus inimene. Olles täiesti aus, siis polnud ma kunagi uurinud ta vanuse kohta, meie elus oli kirjutamata reegel, et me ei pea sünnipäevi ja ei räägi vanusest. Põhimõtteliselt, kui keegi mulle emana paistis, siis oli see rohkem tema, kui see inimene, kes mu sünnitas.

Veetass ühes käes, teises käes värske kurk. Proovisin neid kõrist alla ajada, kuid vastureaktsioon oli kohutav. Kuulsin vaikseid samme ja kööki sisenedes, pöördus vanaema minu poole koheselt: "Tore näha, et sa ärkvel..." ta naeratas kergelt ning päris minult enesetunde kohapealt. "Ma valetaksin, kui ütleksin, et ei tunne end eriti kohutavalt." tuli vastus minu suust. Võttes istuva asendi mu vastas, teises laua otsas, selgitas olukorda. Ta leidis mu trepilt lebamas hommikul kolm päeva tagasi, viskas mulle teki peale, padja pea alla ning läks tõi naabrimehe paari kilomeetri kauguselt, kelle abiga sai mind voodisse veetud. Viimased paar päeva ta hoolitses mu eest, kui ma magasin.

"Ma tänan, aga kas mingit aimu on, kuidas see juhtus?" Olles hämmingus ja väga kahtlevas olekus, ei osanud ma midagi targemat öelda. "Sellest peab aga kahjuks hiljem rääkima.Kohe, kui sa toitunud, kosunud ja parema enesetunde juures oled, pead minema oma tädi ja onu juurde."

Ma olin veel suuremas hämmingus: "Sinna on ju pea 150 kilomeetrit." Kuid seejärel ohates: "Selge, kui küsida tohib, siis mis põhjusel?"

Vanaema seletas, et mul on vaja natukeseks ajaks keskonnavahetust, nad lähevad Ungarisse kaheks nädalaks ning eelistaksid, kui keegi elamise eest hoolitseks. Ma noogutasin proovides näidata oma nõusolekut võimalikult vähe vaeva nõudval viisil.

Möödus päev ja ma hakkasin end inimesena tundma. Ma sõin palju, nii kohutavat nälga polnud ma aastaid tundnud. Vahel tekkisid vererõhuga kerged probleemid, kui järske liigutusi tegin ja pilt läks taskusse. Mitte midagi hullu küll, püstijalu suutsin seista isegi pilditus olekus. Enne ära minekut kohendas vana mu juukseid ning pakkis asjad. Ta hoiatas mind, et ma ei roniks kuhugi, kuhu mul asja pole, päevasel ajal kondama ei läheks linna peale, kuna päike on mulle veel ohtlik. "Ole tubli ja ära tee midagi, mida mina ei teeks." Sellest sai kiiresti üks mu lemmiklauseid mida öelda.

Sõitsin õhtuse bussiga. Lääne poole, tee oli pikk ning õnneks oli mul lugemismaterjali kaasas...

Luule...

Vahel ma tahaks su juurde sõita,
end läbi tule ja vee heita,
su peale tõsiselt vihastuda,
kergelt sõimata, natuke küsitleda,
millega selle ära olen teeninud?
Kas tõesti minus pole kunagi sa hoolinud?
Kuid seda teha ma ei saa,
sest oled nii kallis mul.
Ainus mida teha nüüd saan
On öelda, kallis, ma olen su järele hull.